Iisaku gümnaasiumi on tabanud noorte õpetajate sadu
Enamik noori õpetajaid on võrsunud Iisaku koolist ja tulnud kodukohta tagasi
Iisaku gümnaasiumis astus sügisest klassi ette kuus noort õpetajat, mis langetas õpetajaskonna keskmist vanust hoobilt kahe aasta võrra − 42 eluaastale. Sealjuures oli õpetajaskond siin varemgi Eesti keskmisest noorem.
Pildile õnnestus püüda Ahto Murdsalu, Alice Põdra, Kristiina Avel, Kadri Jaanipere ja Rahel Rae. Puudu on keemiaõpetaja Martin Jürisoo, kes on samal ajal Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži tudeng, ja kehalise kasvatuse õpetaja Merily Murdsalu, kellel samuti kolmapäeval tunde ei olnud. Pildil olijatest ainsana liitus Kristiina Avel kollektiiviga juba eelmisel õppeaastal.
Iisaku gümnaasiumis töötab praegu 31 õpetajat. Neist kuus on noored, kes alustasid sügisel. Üks noor õpetaja liitus kollektiiviga mullu. Kuidas juhtus, et üht väikest maagümnaasiumi tabas selline noorte õpetajate sadu?
"Mina ei oska muud midagi öelda, kui et Iisaku gümnaasium on väga tublit tööd teinud," kommenteeris direktor Külli Guljavin, tähendades, et suurem osa noortest õpetajatest on kooli enda kasvandikud. "Mitmed on isegi ühe klassijuhataja käe alt tulnud. Lubasime Ilme Lillemäele selle eest medali anda, et ta on olnud nii tubliks eeskujuks."
Koroona töötas kooli kasuks
Nii palju uusi õpetajaid oli vaja eri põhjustel: kas oli senisel õpetajal aastane leping ja tuli korraldada uus konkurss või oli tarvis asendada lahkujat. Üht väikeklassi õpetajat oli vaja juurde hariduslike erivajadustega laste arvu kasvu tõttu.
Kuue inimese otsingud võinuks kujuneda suureks peavaluks, aga õnn oli kooli poolel. "Koroona töötas meie kasuks," tunnistas Külli Guljavin. Nii saadi tänu epideemiale Austraaliast kaks kehalise kasvatuse õpetajat. Täpsemini oli tegu Iisakust pärit noortega, kes töötasid maakera kuklapoolel, aga piiri sulgemise tõttu ei pääsenud sinna tagasi.
"Varem olin töötanud Põlva- ja Tartumaal õpetaja ning treenerina. Kevadel juhuslikult nägin, et Iisakusse otsitakse kehalise kasvatuse õpetajat, ja minule oli see üks variantidest," rääkis Ahto Murdsalu, kes tundis end kodukohas oodatuna, sest nii endine klassijuhataja kui kehalise kasvatuse õpetajad olid noormehele aegsasti "käpa peale pannud". "Kõik teadsid, et Ahto läks ülikooli ja tuleb varsti siia tagasi," muheles Murdsalu.
Iisakusse naasmine pidi seega juhtuma varem või hiljem ning koroona tõttu juhtus see varem. Kehalise kasvatuse õpetajaks kandideeris Ahto Murdsalu veel Austraalias olles.
"Kui meil õnnestus lõpuks silmast silma kohtuda, selgus, et Ahto on vahepeal Austraalias abiellunud ja tema abikaasa [füsioterapeudi haridusega Merily Murdsalu] on samuti meie kooli lõpetaja, kellel polnud ka parasjagu ühtegi plaani, mida teha. Me püüdsime võrguga kõik endale. Tundub, et võrk oli nii väikese silmaga ja sinna jäi palju sisse," naeris Külli Guljavin.
Koroona mõjul jäi võrku kinni ka Rahel Rae, kelle uus karjäär sai alata seetõttu, et vana läks pausile. "Olen turismi õppinud ja töötasin turismivaldkonnas, aga siis tuli koroona peale, turistid ei saanud Eestisse tulla ja see andis mulle tõuke, et nüüd peab midagi "eestimaist" õppima."
Nii alustas Rahel Rae gümnaasiumi loodusteaduste õppekava magistriõpinguid. "Olin kolinud Lääne-Eestist Avinurme ja tundus hea võimalus tulla Iisakusse geograafiaõpetajaks," põhjendas ta oma valikut.
Kodule lähemal on parem
Kadri Jaanipere ja Kristiina Avel olid jõudnud juurte juurde naasta ning Iisakus endale kodu luua, kui tekkis võimalus kooli tööle tulla.
"Elasin kaua aega Haljalas ja tulin paari aasta eest Iisakusse tagasi. Olin väikese lapsega kodus ja kuna õpin Tartu ülikooli Narva kolledžis, siis kandideerisin kooli," rääkis väikeklassi ja inglise keele õpetajana töötav Kadri Jaanipere. "Mul oli valida, kas Iisaku või Jõhvi. Pere kõrvalt on parem ikka kodule lähemal tööl käia."
Kristiina Avel pöördus kodukohta tagasi pealinnast ning töötab kunstiõpetajana teist aastat. "Mulle lihtsalt meeldib see kant nii väga. Mõtlesin, et pean siia jääma, aga pean leidma ka mingi töö. Varem tegelesin kunstiga ja õpetajatöö tuli ootamatut. Arvasin, et proovin ühe aasta, aga hakkas nii meeldima, et läksin seda ka õppima."
Ka väikeklassi õpetaja Alice Põdra on "oma inimene". Ta õpib viimasel kursusel klassiõpetajaks ja naasis Iisakusse Tartust. Temale oli töökoht elukoha valikul väga oluline. "Mõtlesin Jõhvi ja Tartu peale, aga siis tuli Iisakust pakkumine ja ma enam ei mõelnud."
Noored õpetajad kinnitasid, et kolleegid on olnud vastutulelikud ja toetavad ning sisseelamine tänu sellele lihtne.
"Juba teist aastat määrame igale uuele tulijale mentori," tutvustas Külli Guljanvin kooli pakutud tuge.
"Aga nagu ma olen noortele öelnud: "Kuulake kõik ära, mida vanemad kolleegid teile räägivad, aga tehke ikka nii, nagu ise õigeks peate!" Kui inimene on võtnud julguse minna nii kaugele nagu Austraalia, siis mis peaks teda koolis hirmutama ja miks ta ei peaks siin hakkama saama? Ükskord, kui koolis oli raske päev, viskasin Ahto ja Merilyga nalja, teades, et nad töötasid Austraalias sigalas: "Eks sigalas ole oma mured ja rõõmud, õpetajana töötades jälle omad.""
Kus siis on raskem, sigalas või koolis?
"Koolis," tunnistas Ahto Murdsalu. "Aga õpetajatöö pluss on, et ma saan aidata. Sigalas ma aitasin sigu, aga ma tean, kuhu nad lõpuks välja jõuavad. Koolis ma kujundan laste tulevikku."
Külli Guljavin tõi värskete kolleegide plussina välja, et noored omandavad kõike uut kiiremini ja õpilastelgi on noorte õpetajate seltsis mõnusam. "Kui näed, kuidas noortel õpetajatel silm särab, tõmbad ise ka suunurgad ülespoole," nimetas koolijuht veel üht positiivset külge.
Kauemaks kui aastaks
Noorte õpetajate kiitmine siiski ei tähenda, et ainult nemad on Iisaku koolis hinnas.
"Mul on endiselt hea meel iga õpetaja üle, kes meie majas töötab!" kinnitas Külli Guljavin. "See on kooliti erinev, aga meie õnnitleme esimese koolipäeva aktusel õpetajaid, kellel on tööjuubel, olgu siis 10 või 35 aastat. Mõni on imestanud, et mis tööjuubel, see on mingi nõukogude aja jäänuk, aga mina leian, et võiks tähistada kõike, mida vähegi tähistada on võimalik. Et elu ei oleks hall ja üksluine," arutles ta.
Mitmenda tööjuubelini kavatsevad noored õpetajad Iisakus jõuda? Ükski ei julgenud seda ennustada, küll aga arvati, et kauemaks kui üheks aastaks. "Hea on see, et iga päev on erinev ja ei teki rutiini. Siis pead ka kauem vastu," olid vestluskaaslased ühel meelel.
KUIDAS SAABUS TÄNAVUNE ÕPETAJATE PÄEV?
Direktor Külli Guljavin:
"Me ei julgenud teha traditsioonilist aktust ja siseruumis kogu kooli kokku võtta. Otsustasime nii, et kolm esimest tundi annavad õpetajad ise, kolm järgmist gümnaasiumiõpilased ja õpetajatega läheme majast välja."
Põhjarannik, 03.10.20