Eesti väliskirjandus
Eesti väliskirjandus on eesti kirjanike paguluses kirjutatud teosed.
1944. aasta sügisel oli Eestist sunnitud emigreeruma umbes 70 000 inimest. See oli peamiselt intelligents ja rahaliselt kõige jõukamad inimesed. Väljarändajate hulgas oli palju kirjanikke. Nüüd elavad nad koos järglastega USA-s, Rootsis, Kanadas, Saksamaal, Austraalias ja teistes riikides. Väljaspool Eestit on eesti keeles ilmunud umbes 2600 raamatut ja brošüüri.
Tuntumad väliskirjanikud on Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Kalju Lepik, Valev Uybopuu, August Myalk jt.
Eesti kirjandus emigratsioonis nägi oma kutsumust järjepidevuse hoidmises. Tooni andsid rahvusliku identiteediga seotud küsimused. Kanadast ja Rootsist said diasporaa eestikeelsed kirjanduskeskused, kuigi raamatuid anti välja ka teistes riikides. A. Kivikas, A. Gailit, P. Krusten ja teised prosaistid jätkasid tööd 1930. aastate neorealismi vaimus, kuid kokkupuude lääne kirjandusega kandis vilja: Karl Ristikivi (1912–1977) kirjutab Novella, kus koos süžees on mõtisklusi selle üle, kuidas kirjutada selle žanri kirjandusteost, mida võib nimetada metanovellaks. Ehitatakse ka osa tema romaanist "Hingede öö" (1953), mis esindab uut etappi eesti modernismis. Kuni 1960. aastate alguseni pöörab Ristikivi palju tähelepanu stiili ajakohastamisele ning edaspidistes töödes pöördub ta ajalooliste teemade poole ja loob romaanide sarja (kroonikatriloogia - Põlev lipp, 1961; Viimane linn, 1962; Surma ratsanikud, 1963; romaanide-biograafiate triloogia "Pruutloor" (1965; Rõõmulaul, 1966; Nõia õpipoiss, 1967 jne), mis kujutab tohutut ajavahemikku keskajast kuni renessansini erinevates Euroopa riikides. 18. sajand , tuli Rooma, et tutvuda igavese linna ajaloo ja kultuuriga.Ta mõtleb, kas tema põgenemine kodumaalt on järeleandmine kurjale ja keeldumine kohust täitmast.See kangelane on paljuski autobiograafiline.
Emigratsioonis debüteerisid sellised eesti prosaistid nagu Bernard Kangro (1910–1994), kelle esikromaan “Igatsuse maa” (1949) kujutas lüüriliselt Eesti talurahva elu 19. sajandi keskpaigas; Valev Uibopuu (1913–1997), kes kirjutas peaaegu kohe pärast Eestist põgenemist nõukogude perioodil Eestist romaani „Keegi meid ei kuule” (1948). Noorema põlvkonna proosakirjanike hulka kuuluvad Helga Nyu (1934) oma romaanidega, mis käsitlevad emigratsiooni Tiigri, Tiigri (1969) ja Paha poisi (1973) elust ja elust; Ann Nyu, Elin Tooma jt.
Luulet emigratsioonis esindasid vanameister G. Suits viimase koguga Tuli ja tuul (1950), H. Wisnapuu, kes avaldas eri maades mitmeid luuleraamatuid, millest isamaaliste luuletuste kogu Esivanemate hauad (1946) tuleks mainida. Eesti luuleklassiku M. Sädemete all tuhas (1954) ja Ääremaal (1963) viimastes kogudes, nagu eelmistelgi aastatel, on palju armastuslüürikat, rahvamuistenditel põhinevaid uusmütoloogilisi ja piiblivärsse. motiivid. Nüüd aga lisandus neile kodu- ja koduigatsus ning elukibedus võõral maal.
1946. aastal debüteerisid emigratsioonis luuletajad Kalju Lepik (1920–1999), Ilmar Laaban (1921–2000) ja Raymond Kolk. Laaban sai debüütkoguga "Ankruketi lõpp on laulu algus" (1946) esimene sürrealist eesti luules. K. Lepik avaldas palju luuleraamatuid, mis põhinesid assotsiatiivsel kujundil, värvisümboolikal ja apellatsioonil elu eksistentsiaalsetele küsimustele.
Noorema põlvkonna luuletajad on enim esindatud vabavärssi eelistava Ilona Laamani (1934) loomingus.