Rahvuslik ärkamisaeg

1860 - 1879

Pärisorjuse kaotamise järel tõusis eestlaste rahvuslik eneseteadvus. 

1857. aastal hakkas Johann Voldemar Jannsen välja andma eestikeelset ajalehte „Pärnu Postimees". Esimeses ajalehenumbris oli pöördumine eesti rahva poole: „Tere, armas eesti rahvas!"

Nüüd hakkas palju muutuma. Eestlased ei tahtnud enam oma rahvusest loobuda. Esimesed eesti soost haritlased olid K. J. Peterson, F. R. Faehlmann, F. R. Kreutzwald. 1857. aastal ilmus Kreutzwaldi koostatud eesti rahvuseepos „Kalevipoeg", kus räägiti sellest, et minevikus olid eestlased vaba rahvas. See kõik tõstis eestlaste eneseteadvust.

1869. aastal toimus Tartus esimene üle-eestiline laulupidu. Laulupeole tuli maarahvas, kes laulis siin end rahvuseks. Eesti rahva omapära oli selles, et eestlastel ei olnud oma aadlit. Sellest tulenes eestlaste suur ühtekuuluvustunne. Rahvuslik liikumine oli massiline. Juba rohkem kui sada aastat tagasi oli peaaegu igas külas oma laulukoor, puhkpilliorkester, näitering või mõni selts.

Ka eesti kirjandus, kunst ja muusika olid seotud rahva eluga. See oli rahvale lähedane ja arusaadav.

19. sajandi teisel poolel kujunes eesti kirjakeel. 1880. aastateks oli Eesti peaaegu täieliku kirjaoskusega maa, kus elanikkond luges üsna aktiivselt.

80-ndatel aastatel algas Eestimaal venestamise ajajärk. Tsaar Aleksander III tahtis muuta siinse rahva venelasteks. Eestimaa koolides kehtestati esimesest klassist peale õppekeeleks vene keel. Lapsed ei tohtinud isegi vahetunnil eesti keelt rääkida. Üsna pea seati vene keel asjaajamiskeeleks ka valla- ja linnavalitsustes, politseis ja kohtus.

Eestlastest ei tulnud venelasi. Venestamispoliitika ei andnud loodetud tulemusi.

Paarikümne aastaga oli väga palju muutunud. Eestlased olid muutunud euroopalikuks rahvaks. Neil olid oma organisatsioonid, oma poliitikud ja haritlased, oma luuletajad, kunstnikud ja heliloojad. Ja mis peaasi: eestlased tunnetasid end rahvana, võrdväärsena teiste rahvaste hulgas. Seda tunnet ei saanud nad enam unustada.

Sajandivahetusel tekkisid uued rahvajuhid, kellest tähtsamad olid Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts.

1905. aasta revolutsiooni ajal oli ka Eestis töölisrahutusi, maal põletati mõisaid.

20. sajandi teiseks kümnendiks olid Eestis kujunenud majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised eeldused rahvusriigi tekkimiseks.