Põllumajandus

Ajalooliselt oli Eesti põllumajanduse peamiseks erialaks liha- ja piimakarjakasvatus.

1940. aastate lõpus läbi viidud kollektiviseerimisel olid katastroofilised tagajärjed: jõukad talupojad vallandati ja pagendati Siberisse ning tööstuse tootlikkus langes järsult. 1950. ja 1960. aastatel taastati Eesti põllumajandus suures osas. Eestist sai hiljem omamoodi nõukogude põllumajanduse katselabor, eriti omavalitsuse vallas. 1977. aastal oli kolhoosi- või sovhoosimaa keskmine suurus 5178 hektarit. 1970. aastate keskel saadi kaks kolmandikku põllumajandustoodangust kariloomadest, üks kolmandik teraviljast, köögiviljadest ja heinast (suurem osa teraviljast kasutati loomasöödana).

Vaatamata võetud meetmetele on põllumajandus jätkuvalt kõige mahajäänum majandussektor. Eesti on kaotanud idas põllumajandussaaduste turu ning toodangu eksporti läände piiravad erinevad kvoodid. Looma- ja seakasvatustoodangust eksporditakse vaid kolmandik. Põllumajandusmaa erastamise aeglane tempo avaldas negatiivset mõju ka tööstuse olukorrale. 1998. aastaks oli u. 35 tuhat eratalu, keskmine talu suurus oli 23 hektarit. Viimasel kümnendil on põllumaa pindala vähenenud ja praegu on seal u. 25%, karjamaade all – 11% riigi territooriumist. Põllumajanduse struktuuris domineerivad liha- ja piimakarjakasvatus ning peekoni tootmine. Lisaks kasvatatakse kartulit, juurvilja, teravilja ja puuviljakultuure.

Põllumajandus on spetsialiseerunud peamiselt liha- ja piimakarjakasvatusele ning peekoniseakasvatusele.