Eesti kõrgkoolid

Eesti vanim kõrgkool on Tartu Ülikool, mis asutati 30. juunil 1632. aastal Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt. Tema nime järgi hakati ülikooli nimetama Academia Gustavianaks. Peagi kujunes sellest väljapaistev teadus- ja hariduskeskus.

Tartu Ülikoolile on kuulsust toonud mitmed maailmakuulsad teadlased — ülikooli esimene rektor G. F. Parrot, E. Lenz, M. Jacobi, F. Struve, N. Pirogov, К. E. von Baer ja paljud teised.

Tartu Ülikool on sajandite jooksul olnud mitte ainult Eesti ja Baltikumi kultuuri- ja teaduskeskus. Siin said hariduse ka kogu paljurahvuselise Vene riigi kümnete rahvuste esindajad. Möödunud sajandil oli aima mater Tartuensis tuntud kogu Euroopas.

Tänapäeval on häid tulemusi saavutatud semiootikas, molekulaarbioloogias ja -geneetikas, fennougristikas. Tartu Ülikoolis koolitatakse arste, juriste, psühholooge, filolooge jt. spetsialiste.

Tartus asub ka Eesti Põllumajandusülikool (endine Eesti Põllumajanduse Akadeemia), mis valmistab ette põllumajandusspetsialiste. Siin õpivad tulevased talupidajad, agronoomid, zootehnikud, veterinaarid, metsamehed jt.

Tallinna Tehnikaülikoolis (endine Tallinna Polütehniline Instituut) valmistatakse ette insenere. Tehnikaülikooli teadlaste töö on jäädvustatud Tallinna unikaalses laululavas ja teletornis.

Tallinna Pedagoogikaülikoolis (endine Tallinna Pedagoogiline Instituut) õpivad tulevased õpetajad, raamatukoguhoidjad, kultuuri- ja sotsiaaltöötajad.

Tallinna Kunstiülikool (endine Eesti Riiklik Kunstiinstituut) koolitab kunstnikke (maalijaid, skulptoreid, graafikuid, tööstuskunstnikke) ja arhitekte.

Tallinna Muusikaakadeemias (endine Tallinna Riiklik Konservatoorium) õpivad tulevased heliloojad, dirigendid, lauljad, muusikapedagoogid ja näitlejad.

Viimastel aastatel on lisandunud rida uusi kõrgkoole, nagu näiteks Eesti Humanitaarinstituut, Tartu Õpetajate Seminar, Viljandi Kultuurikolledž, Eesti Mereakadeemia (EMERA), Tartu Ülikooli Narva kolledž, Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž (TalTech Virumaa Kolledž).

Uus seadus muudab keerukamaks teist korda tasuta ülikoolis õppimise

Kõrgharidusseaduse muudatusega muutuks tulevikus tasuta teise kõrghariduse omandamine keerukamaks, samuti tuleks mõnel juhul maksta eriala vahetamise eest. Seadusemuudatuste ühe soodsa mõjuna nähakse üliõpilaste õpikäitumise paranemist.

Eelnõu seletuskirjas lubatakse, et kõrgharidusseaduse aluspõhimõtted jäävad samaks ka pärast eelnõu jõustumist – eestikeelsel õppekaval täiskoormusega õppimine on ka edaspidi esimesel korral tasuta.

Muudatuse kavandamisel lähtuti seisukohast, et riik ei peaks tasuma igas kõrgharidusastmes rohkem kui ühe õppe eest. "Kõrgharidusastme lõpetamisega omandatud kraad ei aegu ning üldjuhul puudub vajadus teise lõpudiplomi või akadeemilise kraadi järele samal astmel. Kui kõrgharidusõppes omandatud pädevused on aegunud või isik vajab ümberõpet karjääripöördeks, on tal võimalik pädevusi uuendada täienduskoolitusel või mikrokraadiõppes," kirjutatakse seletuskirjas. Küll aga säilib tasuta õppimise võimalus nendel, kellel on varasemast õppimisest möödas rohkem kui kümme aastat.

Eelnõuga muudetakse ka põhimõtet, et rakenduskõrgharidus ja bakalaureuseõpe on üliõpilaselt õppetasu hüvitamise mõttes erinevad õpped. Edaspidi lähtutakse õppeteenustasu hüvitamisel laiemalt kõrgharidusastmest ja selle sees olevaid õppeid – bakalaureuseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe – ei eristata. Ehk siis kui üliõpilane on lõpetanud bakalaureuseõppe, siis ei ole tal võimalik kohe asuda tasuta rakenduskõrgharidusõppesse ja vastupidi. Üheks põhjuseks on siin asjaolu, et rakenduskõrgharidusõppe eest saab juba praegu bakalaureusekraadi. 

Üliõpilase vastutus peaks suurenema

Kehtiv seadus annab üliõpilasele õiguse piiramatu arvu kordi katkestada kõrgharidusõpingud ja astuda uuesti tasuta samale kõrgharidusastmele õppima, kui ta katkestab õpingud enne poole õppekava läbimist. See toob kõrgkoolidele ja riigile kaasa täiendavaid kulusid ega soodusta üliõpilaste vastutust võetud kohustuste eest. Eelnõu näeb aga ette, et erialavahetus tuleb otsustada ühe õppeaasta jooksul, kui soovitakse haridust jätkata tasuta.

Samuti lisatakse seadusesse punkt, et üliõpilane, kes on juba samale kõrgharidustaseme astmele tasuta õppesse varem kahel korral õppima võetud, saab kolmandat korda samale kõrgharidusastmele õppima asuda ainult tasulisel õppekohal.

Seadusemuudatusega piiratakse ka mitmel õppekaval tasuta korraga õppimise õigust. Oluline ei ole, kas tegemist on sama või erineva kõrgharidusastmega. Selle muudatuse eesmärk on toetada üliõpilaste keskendumist ühe õppekava läbimisele ja nominaalkestuse jooksul lõpetamisele ning tagada juurdepääs kõrgharidusele enamatele inimestele.

Seletuskirja järgi on eelnõu peamised eesmärgid suurendada üliõpilaste vastutust ja kohusetunnet, suunata nad tegema teadlikumaid ja läbimõeldumaid valikuid, võimaldada kaasata kõrgharidusse lisaraha ja kasutada praegust rahastust efektiivsemalt.

Samas nenditakse, et muudatused ei too kõrgharidusse juurde olulises mahus lisaraha, kuid võimaldavad vahendeid mõnevõrra paremini kasutada, parandades ühtlasi kõrgharidusele ligipääsu ning suurendades kõrgharidusõppe efektiivsust ja kvaliteeti.

Kõrgharidusseadus on planeeritud jõustuma 2023. aasta 1. septembril.

Ülikoolide tähendus eesti asja ajamisel

Meie noored on endiselt oodatud ülikoolidesse tasuta õppima, sest konkureerime oma noorte pärast ka teiste maade õppeasutustega ja kuna Euroopas pakutakse võrdlemisi laialt tasuta kõrgharidust, oleks tasulise kõrghariduse kehtestamise puhul raske veenda meie noori Eestisse õppima jääma, kirjutab Tõnis Lukas.

1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel, mil toodi esmakordselt taas rahvahulkade ette sinimustvalge värvikolmik, kuulutas Ain Kaalep, et Eesti iseseisvuse peamine tingimus on emakeelne ülikool oma üliõpilastega.

Nii nagu Eesti riiklus ja ühiskonna uuenemine on ikka olnud seotud ülikoolidega, on ka me edasise arengu võti konkurentsivõimelises kõrghariduses. Rahvuslik haritlaskond on olnud pöördelistel hetketel alati ühiskonnaelu eestvedajaks. Seetõttu peab riik tegema kõik, et kõrgkoolidel hästi läheks.

Eesmärgiks on, et kõrghariduse tase oleks vääriline ühiskonna arengut eest vedama ja et eestikeelne haritlaskond saaks pidevat täiendust. Valitsuselt oodatakse rahuliku ja turvalise arengu kindlustamist, igapäevast dialoogi ülikoolidega.

Ülikoolide ülesandeid on laiema avalikkuse ees ikkagi paslik meelde tuletada: pikas perspektiivis on need kõrge tasemega õppejõudude leidmine ja hoidmine, õppetöö korraldamine, kogu ühiskonna jaoks olulistel elualadel järelkasvu kindlustamine, küsimustele teaduslike vastuste leidmine.

Igal ülikoolil on ka oma roll valdkonniti, neist kõige laiem Tartu Ülikoolil kui rahvusülikoolil, kus jätkavad riigi toetatud rahvusprofessuurid. Nii Tartu Ülikool kui ka Tallinna Ülikool võtavad endale kohustuse koolitada senisest rohkem õpetajaid.

Ülikoolide sisemine toimimine, akadeemilise vabaduse tagamine ja oma liikmeskonna nii ühistele kui ka eriilmelistele vajadustele reageerimine on ülikoolide autonoomne ülesanne. Konkreetsemate ülesannete jaoks loodud riigi rakenduskõrgkoolid on valitsusega igapäevasemates suhetes, ülikoolidega sõlmib valitsus igaühega eraldi vastastikuste ülesannete kokkulepped ehk halduslepingud.

Eestikeelne õpe ja teaduslik info

Halduslepingutes on reguleeritud juba kõneks olnud õigused ja kohustused. Sel sügisel sõlmitavate lepete juures on riigi poolne huvi ettevaatav tegevus eestikeelse kõrghariduse tuleviku kindlustamiseks, millele mõneski punktis on tarvis praegu pöörata suuremat tähelepanu, kui seda varem on tehtud.

Lepingutes rõhutatakse üle, et ülikool arendab eestikeelset terminivara, tagab muukeelsetel doktoritöödel ammendava eestikeelse kokkuvõtte ja seab eesmärgiks, et teadustööde tulemused oleksid eesti keeles kättesaadavad.

Võin oma kogemusest rahvusvahelise hindamiskomisjoni liikmena öelda, et eestikeelsed kokkuvõtted on vahel ebapiisava kvaliteediga imelühikesed lisad, mille ei sisuline ega keeleline tase ei näi huvitavat ei töö kaitsjat, juhendajat ega oponenti. Sel juhul ei lisandu oodatud panust Eesti teadmusruumi ei terminiloome ega ka teadusinformatsiooni vallas.

Samal ajal oleks ka siin hea tulemuse taotlemine loomulik osa meie nõudlikkusest, arvestades et töö käib ju enamasti avaliku raha eest. Väitekirjade üldjuhul kõrge teaduslik tase mõjutaks niiviisi positiivselt ka eesti kultuuriruumi.

Peame koos ülikoolide juhtidega täiesti loomulikuks inimeste õigust eestikeelsele kõrgharidusele. See tuleneb muuhulgas nii põhiseadusest kui ka Eesti keele arengukavast. Sätestatud on, et ülikool tagab oma vastutusvaldkondades eestikeelse õppe kõrghariduse esimesel kahel astmel. Kui pakutakse ingliskeelset õpet, peab olema ka sarnase sisuga eestikeelse õppe võimalus.

Riigi tegevustoetust saab kõrghariduse esimesel astmel ingliskeelse õppe pakkumiseks kasutada vaid juhtudel, kui inglise õppekeel on tingitud tööturu vajadusest või tegemist on rahvusvahelise ühisõppekavaga. Nimetatud erandid lepitakse kokku lepingu lisas, näiteks "TTÜ lepingu lisa – küberturbe tehnoloogiad; integreeritud tehnoloogiad".

Seame eesmärgiks mitte ületada kõrghariduse bakalaureuse- ja magistriõppes optimaalset välisüliõpilaste osakaalu, mis on iga ülikooli puhul eraldi määratud. Välisüliõpilaste taset hinnatakse vastuvõtul rahvusvahelist praktikat järgivate hindamismeetoditega, mis tähendab, et nad peaksid olema vähemalt siinsete üliõpilastega sarnasel tasemel ja rikastama nii meie akadeemilist elu.

Eestisse jäämiseks tuleb keelt õppida

Soovime, et välisüliõpilased omandaksid eesti keele ja osa neist saaks sel moel panustada ka Eesti arengusse, kuna välisüliõpilaste kutsumist ja ingliskeelsete õppekavade avamise vajalikkust selgitatakse meie tööturu vajadustega.

Sel juhul tuleb ju luua ka tingimused välisüliõpilaste ja -õppejõudude kaasamiseks Eesti ühiskonda ja ülikoolidel on kohustus edaspidi pakkuda välisüliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpet vähemalt 6 EAP mahus; õppejõududega tuleb sõlmida lepingud, kus nad kohustuvad kolme aasta jooksul omandama eesti keele oskuse vähemalt B1 või B2 tasemel, et saaks edaspidi kaasa lüüa Eesti elus ja vajadusel ka õppetöös osaleda.

Eeskujusid on Eestis palju, on välismaalastest õppejõude, kes teevad aktiivselt ka eestikeelset õppetööd C1 keeletasemel. Loodame, et kõrgkoolides peetakse loomulikuks kasutada eesti keelt läbivalt asjaajamiskeelena, nii nagu on ka seaduse mõte.

Õppejõudude taimelava on doktorantuur, mille abil saadakse järelkasvu. Selle järelkasvuga peame hoidma elus ka eestikeelset kõrgkooliõpet.

Kuidas seda teha? Esiteks, motiveerides eesti tudengeid õppejõu karjääri ette võtma. Teiseks, andes välistudengitele sõnumi: teil on võimalus siia õppejõuks jääda juhul, kui õpite eesti keelt ja olete valmis selles keeles ka õppetööd tegema.

Seega seab ülikool doktoriõppe korraldamisel, sealhulgas nooremteadurite ametikohtade loomisel, eesmärgiks eesti keeles õpetavate akadeemiliste töötajate järelkasvu tagamise, jälgides et igas õppevaldkonnas oleks doktoriõppe lõpetanute hulgas vähemalt 50 protsenti minimaalselt B2 tasemel eesti keelt oskavaid doktorante. IT-valdkonnas on eesmärgiks vähemalt 50 protsenti minimaalselt B1 tasemel eesti keelt oskavaid doktoriõppe lõpetanuid.

Eesti noored on oodatud Eesti ülikoolidesse

Oleme otsustanud tasuta kõrgharidusega jätkata, tehes rahastamismudelitesse väiksemaid muudatusi, näiteks luues ülikoolidele võimaluse tasu võtta, kui õppur asub omandama korduvalt kõrgharidust samal õppeastmel.

Meie noored on endiselt oodatud tasuta õppima, sest me konkureerime oma noorte pärast ka teiste maade õppeasutustega ja kuna Euroopas pakutakse võrdlemisi laialt tasuta kõrgharidust, oleks tasulise kõrghariduse kehtestamise puhul raske veenda meie noori Eestisse õppima jääma.

Et tagada tasuta eestikeelne kõrgharidus, on riik otsustanud dialoogis rektoritega tõsta hüppeliselt ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide rahastamist, eraldades selle aasta 170 miljonile eurole (sellest kümme miljonit täiendavalt käesoleva aasta lõpus) lisaks järgneval neljal aastal lisaks vastavalt 31,5, 60,5, 92,5 ja 130,5 miljonit eurot. Kõrghariduse rahastamine tõuseb seega enam kui ühe protsendini SKP-st. Ikka selleks, et kõrgkoolid saaks täita oma rolli ühiskonna arendajatena.

Kes maksab kinni meie kõrghariduse?

Kõrghariduse piisavaks rahastamiseks peame ootama tegusid nii hariduse omandajatelt, tööandjatelt kui ka ühiskonnalt, kirjutab Kaisa Orgusaar.

Eestis saame nautida privileegitult tasuta kõrgharidust. Samal ajal on kõrgharidus alarahastatud.

Paraku sain hariduse alarahastuse "vilju" õpingute ajal omal nahal tunda. Keemia praktikumides palus juhendaja ikka, et oma kasutatud kummikindaid ära ei viskaks vaid kitli taskusse paneksime ja järgmisel korral uuesti kasutaksime. Kummikinnaste ühekordne kasutamine on elementaarne laborihügieen, kuid instituut leidis kokkuhoiukoha: vähem kummikindaid. Samuti pidime pipette mööda tervet korrust taga otsima, sest neid lihtsalt ei olnud piisavalt, et iga labori peale jätkuks.

Kulude kokkuhoidmiseks on ülikoolid kärpinud õppekavade arvu ja kõneldud on kõrghariduse tasuliseks muutmisest.

Hiljuti pani mind mõtlema Igor Ahmedovi arvamuslugu, milles ta käis välja välja mõtte, et iga kõrghariduse omandanud inimene peaks ühe protsendi oma palgast kõrghariduse rahastamiseks maksma.

Magistrikraadi omava inimesena tekitas see väljaütlemine esmalt trotsi. Miks mina? Seisukohta on õigustatud argumendiga, et haridus on kasulik eelkõige inimesele endale, näiteks eeldavad nad kohe ka kõrgemat palka. Kas selline ootus on õigustatud? Leian, et on küll.

Kui inimene on pannud viis aastat oma noorusest kooli alla, siis sellel ajal on alternatiivkulu. Nende aastatega oleks inimene saanud käia tööl või luua pere, kuid otsustas need ohverdada, et tulevikus oma teadmistega ühiskonna arengusse panustada. Lisaks tõi Ahmedov välja, et haritud inimesed on ka paremad töötajad ning on kokkuvõttes ühiskonnale kasulikumad.

Siinkohal küsingi, kellele on kõrgharidus kasulik: kas inimesele endale, tööandjale või ühiskonnale? Tegelikult kõigile kolmele. Senimaani on hariduse rahastamisesse panustanud peamiselt ainult ühiskond, st suurem osa kõrgharidusest rahastatakse riigile laekunud maksudest.

Sõltuvalt erialast panustavad spetsialistide varustuskindlusse ka tööandjad, kuid seda teevad vaid valitud ettevõtted, näiteks stipendiumidega, millest saavad kasu vaid üksikud tudengid. Kõrgharidusega inimesed ise pole – tõele näkku vaadates – pidanud üldjuhul oma hariduse eest tasuma, kuigi hea spetsialist tasub mõnikord ühiskonnale oma tööga.

Jutt kõrghariduse tasuliseks muutmisest tekitab rahvas alati judinaid. Tasuta peaks tähendama, et on hea. Kuid mõtleme hetkeks järele.

Minu bakalaureuse erialal jättis esimesel õppeaastal õpingud pooleli kolmandik tudengitest. Teise aasta lõpuks olid õpingud katkestanud juba pooled. Need inimesed oma teadmistega erialasele tööle ei lähe, aga õpetamiseks kuluvat ressurssi nõuavad siiski.

Erialavaliku otsus tehakse sageli kergekäeliselt. Hariduse tasuliseks muutmine aitaks selekteerida välja inimesed, kes ka päriselt õppida soovivad. Ma ei leia, et õppur peaks oma hariduse tasuma saja protsendi ulatuses, ärgem unustagem ühiskonda ja tööandjaid, kes sellest samuti kasu saavad, kuid ehk kaks kolmandikku oleks õiglane.

Tuletan meelde, et ega see kõrgharidus ka praegu tudengile päris tasuta ei ole. Tasustamise süsteemid on viimastel aastatel varieerunud, aga niipea kui tudeng ei täida nõutud õppekoormust või mõnes aines läbi kukub, tuleb tal puuduolevad ainepunktid omast taskust tasuda ja see ei ole just odav lõbu.

Tasuline kõrgharidus võimaldaks säärasest süsteemist loobuda. Õpilase vaimne tervis saaks läbikukkumise hirmu ees mõnevõrra säästetud ja ta võiks rahulikuma südamega kooli kõrvalt tööl käia. Õpingute toppama jäämise ohtu oleks sellegipoolest vähem, sest õpilane on oma ressurssidega juba niikuinii õpingutesse panustanud.

Paraku nägin oma kursusekaaslaste puhul väga selgelt, et kooli kõrvalt tööl käimine võrdus halvema õppeedukusega, mistõttu ei kvalifitseerunud nad stipendiumidele ning paljud õppeained jäid sooritamata. Viimane tingis omakorda suuremad kulud ja taas satuti nõiaringi. Selgelt määratletud kulude väljaütlemine kohe alguses aitaks noorte täiskasvanul oma finantse paremini planeerida. 

Tasuline haridus süvendab aga ebavõrdsust. Vaestest peredest lapsed jäävad ilma võimalusest endale kallihinnalisi teadmisi ja oskusi osta ning on seetõttu sunnitud minema madalama palgaga ametikohtale ning tekib nõiaring. Selle probleemi lahendaks vaestest peredest noortele mõeldud toetus. Sarnased toetusmeetmed on juba praegu olemas, kuid nagu ka ülejäänud stipendiumid, on need üsna kasinad. Stipendiumi eest saab ehk vaevalt soetada ühe kuu toidu, kuid enamaks seda ei jagu.

Kõrghariduse piisavaks rahastamiseks peame ootama tegusid nii hariduse omandajatelt, tööandjatelt kui ka ühiskonnalt. Ma ei ole veendunud, et kõrgharidusega inimese palgast protsendi võtmine on parim lahendus.

Kui töötaja saab kätte vähem raha, läheb ta tööandja juurde ja küsib palgalisa. Sellest vaatepunktist on see palgalt arvestatav maks suurem koormus tööandjale ja võiks juba kohe tööandjate, mitte töötaja arvele kirjutada.

Lisaks, kas maksustada kõiki kõrgharidusega inimesi võrdselt või eristada vastavalt nende kraadile ja sellele, kas nad ka reaalselt erialast tööd teevad? Kui inimene omab bakalaureusekraadi psühholoogias ja magistrit ärijuhtimises kas siis peaks kasseerima kaks protsenti, sest ta omab kahte kraadi? Leian, et mitte, sest vastupidine soodustaks madalama haridustaseme omandamist ja mitteerialasel tööl töötamist.

Arvan, et parim lahendus oleks, kui kaks kolmandikku õppekava maksumusest tasuks tudeng, üks kolmandik kaetaks maksudest laekunud tuluga ja kolmandiku tasuks õpilasele erasektor stipendiumina kõigile tudengitele tagasi. Nii oleks iga kasusaaja summaarne panus kolmandik.

Õpilase panus aitaks tagada tudengi motiveerituse. Ühiskonna panus aitaks tagada ühiskonna jaoks vajalike spetsialistide olemasolu. Tööandjate suurem panus aitaks õppekavadel rohkem konkreetse tööstuse vajadusi arvesse võtta. Kokkuvõttes peab suurenema nii erasektori kui ka üksikindiviidi panus.

Millisest summast siis kokkuvõttes jutt käib? Aastane summa, mida vajame kogu kõrghariduse rahastamiseks on ligikaudu 300 miljonit eurot praeguse 200 miljoni asemel. 2021. aastal omandas kõrgharidust 44 611 õpilast. Seega kuluks aastas ühe õpilase harimisele ligikaudu 6 700 eurot aastas. Sellest õpilane peaks tasuma suurusjärgus 2 200 €. Tegelikult ju tehtav. Suur osa hariduse omandanutest teeniks pärast ülikooli lõpetamist ühe aasta õppemaksu tagasi kuu või kahega. 

Üks on kindel, piisavalt rahastatud haridus tagab kvaliteetsema õppe. Kvaliteetne õpe omakorda tagab ühiskonna jätkusuutlikkuse tervikuna. Eesti ei saa olla suur rahvaarvult, kuid nagu minevik on näidanud, saame olla maailmatasemel tehnoloogia ja innovatsiooni valdkonnas. See innovatsioon ei tohiks jääda ainult IT-tasandile. Lõppude lõpuks elavad meie kehad füüsilises maailmas ja vajavad ka füüsilisi lahendusi. 

Kaisa Orgusaar, ettevõtja ja MSc TTÜ toidutehnoloogia ja -arenduse erialal